27 mai 2013

Päikeseküpse toidu kiituseks


Intervjuu Mari Metsallikuga 
 
Kogu talv tahke toiduta: tänapäeva ühiskonnas peab julgema olla äärmuslik
Mari Metsallik
Mari Metsallik
Foto: Sven Arbet
Metsahaldjaks ja Eesti Anastasiaks nimetatud Mari Metsallik elas kogu talve tahke toiduta ning võib elamiseks piisavalt energiat saada vaid õietolmurikast õhku hingates. Samas ei peaks aga toit ja sellest mõtlemine tema sõnul kindlasti olema inimeste elus esikohal.
Esmalt, su intervjuusid ja blogi lugedes tundub kõik väga ebatavaline ja isegi äärmuslik. Kas võib olla nii, et selline taimne toitumine sobibki vaid mingit kindlat tüüpi inimestele?
Äärmuslik on hea! Äärmuslik on selline inimene, kes julgeb massist erineda, kes julgeb olla terve, kes julgeb mõelda, kes julgeb oma teed minna, kes julgeb elada.




Niisugune inimene üritatakse maatasa tema teel teha, sest ta on teistsugune, ei käi masside järel, ta on "äärmuslik". Mõõdukus on varjatud hirm, argade inimeste valik. Kui me tahame tänapäeva ühiskonnas olla terved ja tugevad, peamegi olema äärmuslikud.
Paastudes ja süües värsket toortoitu läheb ka meie füüsiline vorm hoopis uuele ja kõrgemale tasemele, sest kaovad takistused kehast. Kui olin olnud umbes neli kuud ilma tahke toiduta, hakkasin treenima kolm kuni mõnikord isegi neli tundi päevas. Energia, mis vabanes, kui keha ei olnud enam pidevalt koormatud seedimisega, oli tohutu.
Tihti öeldakse, et meie kliimas ei ole taimetoit üldse mõistlik, liiga külm, niiske ja muu säärane. Kuidas sa saad kätte kõik need ained, mida tavatoitujad saavad lihast?
12-14 kraadi on meie planeedi keskmine temperatuur. Me oleme osa planeedist ja koos moodustame terviku. Me peame hingama maakeraga ühes rütmis, toituma antud aastaaja viljadest ning tundma end mugavalt sama temperatuuri juures. Kehale kahjulik toitumine on meid eraldanud loodusest. Jääkained sunnivad meid elama soojades tubades ja riietuma soojalt, sest nad vajavad käärimiseks mõnusat sooja keskkonda.
Minul on seljataga esimene talv, kus ma ei tarbinud tahket toitu. Jõin vaid vett ja veidike värskelt pressitud mahla. Samal talvel alustasin aktiivselt taliujumisega, käisin ka võistlustel.
Inimene ei peaks muretsema sellepärast, kas ta saab taimsest toidust kätte kõik, mis tavainimene lihast, sest liha ei ole inimese organismile toitainete tasakaalu pärast sobiv toit. Liha ei ole inimesele toiduks vaid ärritusvahendiks. Elame juba aastas 2013 ja me ei vaja enam liha ellujäämiseks, meie eluvibratsioon ja - ülesanded on hoopis teistsugused, kui nad olid varasemal ajal, need on sellised , mis ei vaja toetuseks lihaenergiat.
Me peame edasi liikuma ja vanast lahti laskma, me ei saa klammerduda vanade harjumuste külge.
Rääkides lihast tuleks meeles pidada, et kõik toitained mis on lihas, on alati toodud toorainest. Kuumutades üle 42 kraadi hakkavad kõik ensüümid (ehk siis valgud ja kõik muud toitained) surema. Et saada kätte soovitud toitained lihast, peame sööma seda toorelt. Küpsetatud toit ei sisalda elujõudu ega ensüüme.
Miks sa soola tarbimise lõpetasid ja kuidas seda asendad?
Lõpetasin soola tarbimise kuna tahan oma kehale pakkuda vaid talle parimat toitu ja parimas koguses. Sool nüristab maitsemeele ja seda kasutavad ära toidutööstused, sest sool muudab mittemaitsva toidu suurtes kogustes lihtsamini allaminevaks. Kehale mõjub see kui vägistamine.
Me vajame tervet maitsemeelt, sest just tema ütleb meile millal, kui palju ja mida täpselt süüa. Kui inimene loobub soolast, hakkab maitsemeel paranema ja lõpuks ta taastub täielikult, inimene hakkab jälle tundma toidu maitset.
Kuna sool on ebavajalik, ei pea me seda ka millegagi asendama, küll aga sobib üleminekuperioodiks kasutada tükeldatud sellerit, mida on segatud sidrunimahlaga, kuivatatud ja seejärel jahvatatud. Tekib tervislik sool, mis sisaldab ka orgaanilist naatriumi, mida meie keha vajab ja mida arvame, et saame tavalisest soolast. Sool sisaldab vaid anorgaanilisi mineraale, mida meie keha ei ole suuteline omastama.
Kui teadlik taimesööja sa oled, kas tegutsed pigem intuitsiooni abil või loed taimeraamatuid, suhtled teiste taimefännidega? Ehk, kuidas sa tead, et sööd seda mida vaja ja nii palju kui vaja? 
Usaldan 100% oma intuitsiooni ja tegutsen vaid selle põhjal. Toitumine peaks olema lihtne ja loomulik nagu hingaminegi, inimene ei peaks raiskama aega toidu peale mõtlemiseks, see on teisejärguline.
Kui oleme puhastanud oma keha ja maitsemeele, hakkab keha meiega selges keeles rääkima ja juhatama meid ise vajaliku toiduni. Kõige kahjulikum on lasta endale koostada kellegi poolt toitumiskava ja hakata seda samm-sammult järgima.
Mitte keegi peale inimese iseenda ei tea, mida tema organism just teatud ajahetkel kõige rohkem vajab. Me peame selleks viibima looduses, kus me oleme pidevalt ümbritsetud kõige söödavaga. Meie keha peaks tundma neid taimi ja vilju, nende ravitoimet ja maitset ning niimoodi saab ta valida endale parima välja.
Kõikide taimede toime võib ise kindlaks määrata. Tundmatuid taimi võib nuusutada, uurida, natuke maitsta, tunnetada, mis keha nende peale ütleb. Võib ka nendega niimoodi suhelda, et kohe taime murdma ei peagi, lihtsalt viibida tema infoväljas.
Olen ise avastanud nii mõnelgi mürgiseks peetaval taimel tegelikult ravitoime mõne teatud kehaorgani jaoks. Ma usun, et ükski taim ei kasva niisama, kõigist neist on inimesele kuidagi abi.
Kui inimene on algaja ning tunneb, et tervise pärast tahaks proovida midagi teistsugust, siis millest võiks alustada? Mida kindlasti ei peaks tegema?
Mida kindlasti ei peaks tegema, on tellida endale mingi toitumiskava. Tee kellegi teise toitumiskava juurest enda keha vajadusteni on pikk ja keeruline, kui oleme omandanud kellegi teise tõekspidamised ja põhimõtted. Ainus toitumiskava, mis meile on vajalik, on meie enda keha koostatud.
Praegu on ilus kevadine aeg ja saame korjata enamikke taimi toiduks. Kõige lihtsam on oma tavalisele harjumuslikule toidule hakata lisama kõike rohelist salati kujul või niisama toidule peale hakituna. Aegamisi hakkab see roheline mõjutama ja taastama maitsemeelt ning inimene hakkab aina vähem tahtma küpsetatud toitu ning tundma rohkem isu värske rohelise järele.
Mida arvad külmutatud juurviljadest, mida palju müüakse ja ka palju süüakse?
Külmutamine on kuivatamise järel üks parimaid säilitamisviise. Ka looduses võib seemneke külmuda ja kevadel uuesti elule ärgata. Poodidest ostetud külmutatud juurviljad võivad olla varem kuumutatud, nende valimisel tuleb olla hoolikas.
Kas taimne toit on pigem selline asi, mis sobib sulle füüsiliselt või on seal taga ka mõtteviis või usk?
Taimne ja tervislik toit on osa looduslikust eluviisist, mille vaimus kasvanud olen. Meie toitumisvalik sõltub meie mõtetest ja emotsioonidest, mida tumedamad ja raskemad need on, seda raskemat toitu me ihaldame. Oluline on puhastada end mõtete ja emotsioonide tasandil ja nii muutub automaatselt ka meie toitumine. Ainult toitumise muutmine, kui meie elu- ja mõtteviis jääb samaks, ei vii soovitud tulemusteni ja mõjub kehale kurnavalt, sest sööme endale vastuoluliselt.
Peame puhastama oma mõtted ja hoidma seal puhtust.
Kas oled kogenud, et taimed võivad tervendada ja inimesi tõepoolest ravida, mitte ainult mõningaid hädasid leevendada? Kui jah, siis miks inimesed eelistavad tablette?
Kõik erinevad taimed ongi meile antud selleks, et me end nende abiga toidaks ja tervendaks. Iga haigus on loodusseaduste vastu eksimise tulemus. Peaksime jälgima, millised taimed ise meie juurde tulevad ja meiega kontakti püüavad võtta. Inimesed eelistavad tablette, sest mõtted on jäänud laisaks ja ei suuda enam läbi näha ravimitööstuse alatuid võtteid.
Terve inimene ei too raha sisse, seda teeb vaid haige inimene, kes on pandud sõltuma tablettidest, mis tekitavad kõrvalmõjusid mille vastu on uued tabletid jne.
Keemilise tabletiga ei saa keegi kunagi terveks, need suudavad vaid keha märguandeid alla suruda ja summutada valu. Valu on märguanne, et oleme oma keha valesti kohelnud. Kui võtame tableti, mis surub maha valu, surume maha ka iseenda, oma keha ja hinge. Valu on Jumala jutuajamine inimesega, see on õnnistus ja peaksime selle eest olema tänulikud. Tableti asemel peaksime võtma aja maha ning mõtlema, millega oma keha vastu eksinud oleme ning samas ka tänama iseennast, et meie keha nii tark on ja meid armastab.
Kuidas tuled toime kriitikaga? Kas oled ise suutnud vältida eelarvamusi inimeste osas, kes jätkavad nn tavapärast toitumist ja ei mõtle nagu sina?
Kriitika on hea, see näitab, et seisnud energiad läksid lahti ja muutused hakkavad toimuma. Sellepärast on igasugune kriitika alati kasulik. Ükski inimene ei tule meie eluteele niisama, iga kohtumine on sügavalt tähendusrikas. Olemegi siin ju selleks, et teisi inimesi nende eluteel aidata ja toetada. Minu eesmärk pole kedagi ümber kasvatada, minu eesmärk on vaid inspireerida.
Teistes näeme vaid iseennast. Mis meid teiste juures ärritab, need on tunded meie enda sees, mis oleme alla surunud ja mida enam ära ei tunne. Arvame ekslikult, et teine inimene põhjustab neid tundeid. Tegelikult ta aitab vaid meil neid märgata. Sellepärast polegi teise inimese kritiseerimisel mõtet, sest tegelikult kritiseerime nii vaid iseennast.
Tegid ühe katse praekartulitega. Mis neist saanud on ja mida see sinu meelest näitab?
Ostsin MacDonaldsist friikartuleid ja panin purki, teise purki panin kodus enda praetud kartulid. Tahtsin teha testi, kui kaua säilivad MacDonaldsi kartulid muutumatuna, inspireerituna mujal maaimas tehtud testidest viie aasta vanustest "värsketest" burgeritest ja friikartulitest, aga test muutus vastupidiseks. MacDonaldsi kartulid läksid paari nädalaga hallitama, aga omatehtud kartulid püsivad siiamaani täiesti värskena.
Sain aru, et ka armastuse energia, mida toidusse saab panna, võib toitu kaua värskena hoida.
Tavainimestel reeglina pole aega, et mööda aasu ja metsi jalutades endale taldrikut täis korjata, ausalt öeldes on poodide köögiviljaletis tihti närbunud ja isegi hallitanud juurikaid. Mida saaks kergesti ette võtta selline kiirustav linnainimene, et oma toidulaua kvaliteeti tõsta?
Inimene pole loodud kiirustama. Kui ei leita enam aega iseenda eest hoolitseda, siis on midagi väga valesti. Me kõik elame vaba valiku maal ning igaüks saab ise valida, kas laseb end tirida masinrattasse või võtab vastutuse oma elu eest enda kätesse. Kui inimesele meeldib ummisjalu läbi elu tormata, siis on see tema valik ja seda tuleb aktsepteerida, aga kui ta pole sellise elukäiguga päris rahul, tuleb talle näidata teisi võimalusi.
Linnakeskkonnas pole mitte midagi, mis aitaks inimest tervise poole. Me vajame värsket õhku, mis on segunenud õietolmu ja lillede eeterlike õlidega. Vajame puhast vett, mis jookseb mööda allikaid ja päikeseenergiaga laetud toitu, mis kasvab puhtas looduses meie ümber.
Me peame leidma aega jalutuskäikudeks, looduse vaatlemiseks ja mõtestamiseks. Niisugune looduses viibimine kiirendab ja puhastab mõtteid. Lõpuks jõuab inimene ka selleni, mis on elu tõeliselt tähtis.
Kui palju kulutad raha toidule?
Usaldan looduse kööki, kus on meie jaoks kõik alati tasuta. Hetkel on loodus nii toitu täis, et saame katta küllusliku laua ilma, et peaksime kasutama raha. Toit, mille korjame ise metsast, sisaldab metsaenergiat, see on jõud, mis on tervendava toimega.
Ükski poes müügil olev toiduaine ei sisalda värske toidu jõudu, see pole meile hea, pole loomulik. Praegu on aeg, kui peaksime oma organismi puhastama ja uuesti üles ehitama roheliste taimede abil. Kõik valmib looduses just meile vajalikus järjekorras, peame seda märkama ja usaldama ja näeme, et kõik, mis meile vaja, on juba olemas.
Loobusid seebist-šampoonist, ka hambapastast. Kuidas hakkama saad?
Kui keha saab puhkust kangetest pesuvahenditest, hakkab taastuma tema isepuhastusvõime. Kehal, juustel, nahal, kõigel. Naha peale tekib õrnalt antibiootilise toimega kiht, mis kaitseb. Minu jaoks on pesemine merevees ujumine. Võib ka teha taimeleotisi, näiteks angervaksast, mis on minu enda lemmik, ning pesta end sellega. Kogu kehale ja juustele jääb juurde angervaksa meemagus lõhn.
On sul olnud mingeid tervisehädasid ja kas mõni arst on proovinud sind ümber kasvatada?
Ma ei käi arsti juures, seega ei ole nad mind saanud ümber kasvatada. Hambad on mul terved ja tugevad, kõht ei ole valutanud ja juuksed on paksud ja läikivad.
Kui lõpetasin tahke toidu söömise, kiirenes juuksekasv silmnähtavalt. Pidin isegi kuklalt veidi juukseid vähemaks lõikama, sest suvel on väga palav pikkade ja kohevate juustega.
Ka küüned hakkasid kiiremini kasvama ja muutusid palju tugevamaks. Luudki on mul väga tugevad, sest alles eile astus mulle kogemata palja jala peale 500 kg kaaluv hobune ja mu luud jäid täiesti terveks.
Kõige tähtsam - pean terviseks elujõudu ja -rõõmu.
Kas mahladieet on praeguseks läbi ja miks seda tegid? Kas sa ei arva, et see on eksperiment noore ja tugeva organismiga, mis kord kätte maksab?
Puhkus ja puhastus ei saa mitte kunagi halvasti kätte maksta vaid vastupidi, see on tervise alus. Kui olin 14-15 aastane, suhtlesin ühes internetifoorumis, kus pidevalt rõhutasin tervisliku toitumise vajalikkust. Kirjutasime seal omavahel ka sellest, mida päeva jooksul sõime. Sõin tol ajal väga vähe ja peamiselt õunu. Minu menüü kohta öeldi pidevalt, et kui kord suureks kasvan, maksab minu organism mulle kätte tema näljutamise eest.
Tegelikult oli minu keha väga tänulik, et ma ei takistanud tema arengut toiduga. Tänu värskele toidule, mida sõin nooremana, on mul säilinud loomulik kehakuulamise instinkt. Selle järgi on lihtne kogu ülejäänud elu toitu valida.
Kust tuleb kevadväsimus?
Inimene tunneb kevadväsimust, kui tema keha on toksiine täis. Jääkained ja mürgid kurnavad keha väga tugevalt ja nende pärast tunneb inimene end väsinuna, kevad ise väsimust ei tekita, sest on tegelikult hoopis uue elu ja pulbitseva eluenergia aeg. Abiks tulevad puhastav paast, taimed ja värske allikavesi.
Kas saaksid pakkuda mõne lihtsa nipi inimesele, kes küll ei ole toor- ega taimetoitlane, kuid oleks lisaks nõgesesupile nõus veel millegagi katsetama?
Meie kehad on looduse osad ja toimivad tervetena läbi loodusseaduste. Paljud inimesed küsivad imetabletti või nippi, kuidas saada kohe tervemaks, energilisemaks, ilusamaks, aga sellist imetabletti pole olemas. Pole olemas ühte vahendit või nippi, mis teeks tasa keha väärkohtlemise.
Me peame hoolitsema oma keha eest pidevalt ja omandama tervisliku eluviisi tervikuna. Vabastama end sõltuvustest ja meie keha ja hinge mitteteenivatest harjumustest. Igaüks vajab puhastust ja puhkust, aga paljud meist ei anna kehale kummagi. Kõige kiirem ja efektiivsem viis oma tervis kiiresti paremale tasemele viia on teha puhastavat paastu kehale ja meelele.
Kas meie inimesed on loodusest võõrandumas või vastupidi, minemas tagasi vanade tarkuste juurde?
Kindlasti vastupidi, oleme minemas tagasi esivanemate tarkuse juurde. Inimesed hakkavad aina rohkem looduses ära tundma kodu ja ema. Hakatakse mõistma ebaloomuliku ja linnastunud eluviisi hukatuslikkust ja pööratakse nägu uuesti looduse poole.
Oleme valgusolendid, kes on oma tõelist potentsiaali avastamas. Iga avastusega muutub meie füüsiline keha kergemaks. Kerge keha tahab kerget ja kõrgvibratsioonilist toitu.
Rasked ja surnud energeetikaga toidud ei sobi enam meie kehadele ja inimesed hakkavad taas toiduna ära tundma looduse ande. Ka õhk ja vesi muutuvad puhtaks ja saame muretult kustutada janu igast looduslikust veekogust kus on elus vesi, mida päike on õnnistanud.
Ja veel eraldi selgelt välja küsituna - miks sa ise seda kõike teed, mis sind inspireerib jätkama ja miks sa ikkagi ei taha süüa liha, mis on teatavasti maitsev!?
Liha ise ei ole maitsev, tegelikult tema loomulik maitse ei ole inimese üldse vastuvõetav. Selleks peab liha maitsestama soola ja muude tugevate maitseainetega, et peita surnud liha maitset ja lõhna ning petta maitsemeeli ning keha.
Tegelikult ei maitse miski nii hästi, kui hea tervis.

19 mai 2013

RABARBRISIIRUP

Allkirjeldatud siirup oli tehtud kohe tarbimiseks; kes tahab säilitada, võib-olla tuleb kuumutamisele rohkem tähelepanu pöörata (et pärast nõrutamist pudelid natukeseks ahju?).

1,6 kg peeneks lõigutud rabarbrivarsi (mul oli 5 jämedat)
1,0 kg suhkrut
sidrunikoort
(võib ka koos sidruniga, mul olid mõned sidruni otsad koos koorega, mis viilutamisel üle jäävad)

1 liitrile siirupile on paras lisada 8 – 9 liitrit vett, saab ämbritäie morssi.

* * *

  • Peenestatud rabarber panna kihiti suhkruga mittemetallist kaussi. Lasta seista, kuni suhkur sulab (põhjas kiht ei taha päris ise sulada, siis võib natuke enne kuumutamist segada). Mul seisis tõmmis umbes 12 tundi.
  • Kuumutada nõrgal kuumusel. Ma keetsin ka mõne minuti.
  • Segada läbi, jätta „kompott“ jahtuma.
  • Panna tihedale jõhvsõelale nõrguma.

Mina sain tulemuseks 1,25 liitrit siirupit ja ligi 1 liitri džemmi.

Džemm sobib hästi koogi peale või saiaga söömiseks, mannavahu tegemiseks, mis iganes. Kindlasti ka külmutamiseks, kellel sügavkülmas rohkem ruumi. Sidrunikoored korjasin enne seisma jätmist välja (sõin kohe ära:), et džemm mõruks ei läheks.

Head nautimist!

03 mai 2013

Maailm tolmeldamiskriisis Sirp 26.04.2013

Maailm tolmeldamiskriisis

Mathura 26.04.2013  
Loodusega koostööd tegemata on inimese eksistents küsimärgi all.
Dokumentaalfilm „Rohkem kui mesi” („More Than Honey”, Šveits-Saksamaa-Austria 2012, 95 min), režissöör Markus Imhoof, stsenaristid Markus Imhoof ja Kerstin Hoppenhaus. Osalevad Fred Jaggi, Randolf Mendel, John Miller, Liane Singer, Heidrum Singer jt. Linastub kinodes Artis ja Sõprus.
Albert Einstein olla öelnud, et kui mesilased ühel päeval maakeralt kaovad, jääb inimkonnal elada neli aastat. Kuivõrd täpne see hinnang on, ei oska ma öelda, ent on tõepoolest tõsi, et tervelt kolmandik inimese söögilauast sõltub otseselt mesilastest, kaudselt küllap rohkemgi. Lisaks sellele on mesilasmürk ülitähtis tooraine farmaatsias ning ulatuslikku kasutust leiab ka mesilasvaha. Seega ei seostu mesilastega tõepoolest kaugeltki mitte ainult meeprobleem, vaid see on palju tõsisem asi.
Peab märkima, et mesilaste kadumise teemal pole filmis „Rohkem kui mesi” juttu mitte ainult kodumesilastest (keda on samuti mitu eri liiki) – ehkki ennekõike neist –, vaid ka kõigist teistest nn mesilaslastest. Mesilased on üks neid justkui märkamatuid lülisid looduses, mis mõjutavad inimese heaolu määratult palju. Üks näide sellest, kuidas kõnelda looduse ja keskkonnateemade ebaaktuaalsusest on naiivne, et mitte öelda küüniline. Inimene võib küll peita end üha paisuvatesse virtuaalilmadesse ja ekspluateerivatesse majandusmudelitesse või ülistada oma tehnoloogilist suutlikkust, aga varem või hiljem tuleb tal kanda vastutust selle eest, mida ta oma keskkonnaga on teinud. Loodusega koostööd tegemata on inimese eksistents lihtsalt küsimärgi all, iga kriis looduses on alati märk ka inimese ning tema maailmavaate kriisist.
Mõned mesilaste vähenemise põhjused
Markus Imhoofi filmi „Rohkem kui mesi” aluseks on fakt, et suhteliselt segastel asjaoludel on maailmas viimastel aastatel mesilaste arvukus järsult vähenenud. Õigemini on need asjaolud küll üsna selged, aga alati ei ole võimalik kindlaks teha, millisel moel täpselt üks või teine mesilasi mõjutab. Asjaolude kui selliste osas tsiteerin siinkohal Austraalia mesilasuuringute magistrandi Kristiina Taburi ja putukauurija Ants-Johannes Martini artiklit „Vaikiv sumin ehk Mure mesilaste pärast”: „Kirjeldades viimastel aastakümnetel kriisipiirkondades ehk massmesinduse keskustes mesilaste üleekspluateerimist, on raske end sõnaliselt väljendades tagasi hoida: mesilastega manipuleerimine; nende massiline paljundamine; ärakasutamine läbi monotoonse, pestitsiididega kaetud toidulaua, kus õietolmu ning nektarit koguda on võimalik üksnes kultuurtaime õitsemise hooajal; lisaks naturaalsest toidust kordades toiteainevaesema suhkrusiirupiga toitmine.”1
Massmesinduses on tavaline perede pidev transportimine, mis on mesilasele läbinisti ebaloomulik ning põhjustab lisastressi eelmainitud tegurite kõrval. Samuti on probleemiks põllumajanduse masstootmine, mis tähendab sageli tohutuid monokultuuripõlde. Mesilaste loomupärased korjealad peaksid aga olema kohad, kus valitseb bioloogiline mitmekesisus.
Oluline on seejuures mõista, et mesilaspere toimib ühtse organismina. Kõik mesilased jagavad omavahel toitu suust suhu (troffallaksis), igal mesilasperel on sisuliselt üks magu. See tähendab aga, et kui kas või üks liige kannab peresse korjet näiteks pestitsiididega pritsitud õitelt, levib too mürk paratamatult kõigi mesilaspere liikmeteni. Selle kontsentratsioon küll väheneb, kuid selle jõudmist kõigi pere liikmete organismi ei saa enam peatada. Kui peret aga ümbritsevadki keemiliselt töödeldud põllukultuurid, on mürgi sissekandjad mõistagi enamuses ja selle kontsentratsioon tõuseb sedamaid igas pereliikmes, sealhulgas mesilasemas, mistõttu kemikaalijääke võib tuvastada juba ka vastsetes. Seega on järgmine mesilaste põlvkond juba nõrgestatud.
On tõsi, et kirjeldatav probleem puudutab muid piirkondi teravamalt kui Eestit. Režissöör Imhoof toob näite piirkondadest Hiinas, kus mesilasi enam ei olegi. Viljapuude tolmeldamiseks, peavad aednikud sisse ostma õietolmu teistelt Hiina aladelt ning tolmeldama oma õunu, aprikoose jm inimjõul, s.t käsitsi, õis õie haaval. Ka meil kukkus mesilasperede hulk 2002. ja 2008. aasta vahel lausa poole võrra ning on praeguseks sellest langusest vaid pisut toibunud. Millised on selle täpsed põhjused, on mul raske öelda, ent küllap tuleks ka siin otsida neid eeltoodud nimistust. Tõenäoliselt ei ole ülekohtune seejuures öelda, et olukorda on mõjutanud ka Euroopa Liidu põllumajandusraha, mis kipub väiketalupidajat välistama ning toetab vaid suurtootjat. See aitab ühelt poolt kaasa suurte monokultuuripõldude rajamisele, teiselt poolt aga muudab väikemesinike toimetuleku raskeks või võimatuks. Lisaks sellele tuleb arvestada, et mesinike tegevust jälgivad ametnikud on sageli inimesed, kes ei ole ise mesindusega kunagi kokku puutunud ning saavad seetõttu mesinike tegevust hinnata direktiivide, mitte mesilaspere elukorralduse alusel. Nõnda näiteks rääkis üks aastakümnete-pikkuse kogemusega mahemesinik mulle mõned aastad tagasi kurioosumist, kuidas kontroll oli nõudnud peredele mahesuhkru sissesöötmist, keeldudes tunnistamast, et mõni mesilaspere võib olla ka nii tugev, et ta suhkrusööta ei vaja, kui talle osa mett tarusse jätta. Mesinikule oli see viimane piisk karikasse ja ta loobus oma tegevusest.
Maailmavaateline film
Üldjoontes peaks nüüdseks olema selge, et ka mesilaste allakäik on peamiselt seotud sellesamaga, millega peaaegu kõik suuremad ökoloogilised kriisid: loodust ei käsitleta mitte partneri, vaid ekspluateeritavana, maailma ei käsitleta ühtse terviku, vaid inimese kasumi allikana. Tsiteerin veel kord Taburit ja Martinit: „Kahju mesilastele saab alguse ühest intensiivsemast mõjutegurist põllumajanduses – kasutusele võetud agrokemikaalidest. Olgugi et inimeste toiduvajaduste rahuldamiseks [kuigi tegelikult võiks öelda „globaliseeritud turu ületarbimise rahuldamiseks” M.] vajatakse kurnatud mulla tasakaalustamiseks kemikaale, mõjuvad need mesilastele ja kogu mullaelustikule surmavalt.”
Markus Imhoof näitab meile nendesamade probleemide avaldumist Ameerikas, Euroopas, Aasias, et jõuda lõpuks Austraaliasse, mis on suletud ökosüsteemina praegu kõige tervema mesilaskogukonnaga piirkond maailmas. Autor pakub mõtlemapanevaid kaadreid perede pika transportimise hukutavast mõjust, veelgi šokeerivam on kuulda Ühendriikide suurmesiniku John Milleri kommentaari, et 10–20% mesilaste kadu transpordil on tema meelest normaalne ning see ei too enam kaasa mingeid üleelamisi. „Minu isa oli mesinik,” ütleb ta, „ja minu vanaisa oli mesinik, aga vähemasti minu vanaisa jalutaks minu mesilast tõenäoliselt lihtsalt minema ja ütleks, et ma olen kaotanud mesilastepidamise sisu, olen kaotanud kontakti peredega, kontakti loodusega.” Ja ometigi ei saa ta teha muud kui laiutada käsi. See on üldse üks filmi mõjusamaid intervjuusid. Tõsi, veelgi mõjusam on mu meelest tema intervjuu filmist välja jäänud lisamaterjalis, kus ta ütleb: „Kui ühel aastal sureks kolmandik riigi kariloomi või kolmandik riigi kanu, kõneldaks sellest kui riiklikust katastroofist. Aga see, et Põhja-Ameerikas on juba viis aastat järjest surnud kolmandik kõigist mesilasperedest, on aga lausa kollaps ja keegi ei tea sellest midagi. Meie, mesinikud, oleme inimese toiduahela viimased valvurid.”2
Miks see lõik filmist on välja jäetud, on arusaamatu. Üleüldse pean tunnistama, et niivõrd poleemilise teema kohta jääb Imhoofi film kuidagi lahjaks. Jah, mõistagi tuleb autorit tunnustada tehtud töö eest. Juba see, et ta tõstatab keskkonna seisukohalt niivõrd olulise teema, on kiiduväärt, nagu seda on ka kinode Sõprus ja Artis otsus võtta oma programmi seesugune, ilma suuremate eriefektideta ja suhteliselt väikese eelarvega tehtud loodusdokumentaal. Loodetavasti näeb seda vähemalt keegi, keda see film looduse üle sügavamalt mõtlema paneb. „Rohkem kui mesi” on iseenesest vaatamist väärt juba ainuüksi oma fantastilise avakaadri pärast: Imhoof on dokumenteerinud mikrokaameraga taru sees uue mesilase ilmaletuleku. Ent potentsiaali oleks olnud selles dokumentaalis millekski märksa rohkemaks, seda enam, et Imhoof ise on teemaga emotsionaalselt seotud – ta on oma suguvõsas mitmendat põlve mesinik. Vaatlev stiil, mis mulle küll muidu dokumentaalfilmi puhul väga meeldib, „Rohkemas kui mees” lihtsalt ei toimi, pigem jätab see mulje, nagu tõsist probleemi polekski, et küll loodus kuidagi ikka toime tuleb. Vaid korra kõlab filmis teravam lause: „Mesilaste kadumise põhjuseks oleme olnud meie, meie tegevus”.
Muide, Aleksei Turovski on avaldanud huvitava tähelepaneku, et üks hävitavamaid parasiite mesilaste jaoks, varroalest, hakkas endises Nõukogude Liidus (ja ka tollases Eestis) kiiresti ja massiliselt levima pärast seda, kui Nõukogude väed olid tunginud Afganistani. Sellise seose nägemine võib kellegi silmis olla küll absurdne müsitsismi otsimine, ent olgu müsitsismiga kuidas on, mulle tundub, et selle väite najal võib tõdeda veel kord midagi lihtsat ja loogilist, olgugi et see tarbijaühiskonna ideoloogiaga hästi kokku ei kõla: me kõik, s.t kogu loodus ja meie selle osana, oleme üks süsteem. Tasakaalutus selle süsteemi ühes lõigus mõjutab varem või hiljem ka ülejäänud süsteemi tasakaalu. Krahhi ärahoidmiseks on vaja märgata toimuvat ja teha otsustavaid samme nii riiklikul kui isiklikul tasandil.

1 Kristiina Taburi, Ants-Johannes Martini, Vaikiv sumin ehk Mure mesilaste pärast. – Loodusesõber 2013, nr 2 lk 20–29.
2 Filmi lisamaterjali saab vaadata näiteks aadressil http://www.youtube.com/watch?v=00u30q0XqUw.

29 aprill 2013

Suitsukana-tatrasalat

400 g suitsukana
600 dl tatart (keedetud)
4 tk marineeritud kurk
1 tk suur tomat
kaste:
1,5 dl majoneesi
1 dl hapukoort
2 tl aroomisoola
2 tl sidrunipipart 
maitserohelist

Sega kokku kastmeained ja jäta köögiviljade tükeldamise ajaks maitsestuma. Lõika kurgid ribadeks, tükelda tomat. Puhasta ja tükelda kana. Pane kõik salatiained kaussi ja sega kastmega. Soovi korral maitsesta meelepärase maitserohelisega (basiilik, siledaleheline petersell, till).

* Tatar keeda valmis eelmisel õhtul, siis läheb salati valmistamine lihtsalt ja kiirelt. Suvel valmista salatit värkse kurgiga, annab hoopis teise ja just suvele sobiliku maitsenüansi.  

Allikas: Kiire perenaise kokaraamat, autor Liia Virkus. Kättesaadav ka http://toidutare.ee/argitoidud/17DF1/.

26 aprill 2013

Loodusest toidulauale

 Delfi Naistekas
                     
TAIMED
TAIMED

Foto: TERJE LEPP

Kastmeid "umbrohusalatitele"
 
Veel paarisaja aasta eest tundis eestlane eksimatult ära umbes 300 kohalikku taime, söögiks koguti neid loodusest sadakond. Ent mida eurooplasemaks me saame, seda enam oleme võõrdumas oma korilaskultuuril põhinevast eluviisist.
Selle asemel, et valida kohalikest toidutaimedest välja parema maitsega ja saagikamaid, peame nüüd oma kliimaga lõpmatut võitlust, relvastudes kasvuhoonete, lavade, kiletunnelite ja kattemattide järjest keerukamaks muutuva tehnoloogiaga.
Vägisi võõrasse keskkonda kasvama pandud ja saagikusele orienteeritud lõunamaised kultuurtaimed aga minetavad aretustöös oma loomulikud kaitsemehhanismid. Meie jaheda lühikese suvega põhjamaises kliimas jäävad nad nõrgaks ega suuda võidelda kahjurite ja haigustega. Appivõetud keemiatööstuse rikkaliku arsenali jäägid salvestuvad pinnases ja meie organismis.

Kutsun kõiki neid, keda selline asjakäik parasjagu kummastab, lähemalt uurima meie esivanemate toidulauda. Võtaks õige sammu tagasi ja vaataks üle õla!
Loodustaimed eraldi peenrasse
Väikeses aias on ohtlik loodustaimi kultuursortidega segada, sest esimesed külvavad end ise, nad tunnevad end aia peremeestena ja neid tuleb vaos hoida. Võid aga teha loodustaimedele eraldi peenra, kus mõned kõrgemad taimed, näiteks kikkaputked, võtavad juhttaime rolli, nende ümber kasvavad ja annavad saaki punased hanemaltsad ja õrnade valgete õitega köömned.
Päikesepaistes võiks pinna katta raudrohu, mets-harakputke ja teelehega, sekka võilillesaareke, mis pleegitamiseks kevadel kinni kaetakse. Varjulises kohas levib kiiresti jänesekapsas, maajalg ja naat. Istuta peenra eesäärde merikapsa võimas hekk, kust mai algul üle ühe taime matti võtta. Kui sa pole just kohalike loodustaimede ortodoks, võiksid peenrasse lisada rabarberit, lehtpeeti, rooskapsast või muid vastupidavaid ja kauneid köögivilju.
Ainult nopi!
KÕRVENÕGES Utrica dioica
on meie söödavatest taimedest kõige toitvam. Värske nõges sisaldab 15 % viinamarjasuhkrut, 5,5 % valku, 0,6 % rasva ning rekordilisel määral (2,3 %) mineraale, millest tähtsaimad on raud, kaalium, kaltsium, magneesium. Rikkalikult pakub nõges C-, B-, A- ja E-vitamiini. Nõges on sama toitev kui kartul, porgandist kaks ja spinatist kolm korda toitvam. Nõgesel on oluline koht ravitoidus, ta tugevdab verd, parandab kopsuhaigusi ja vähendab sisemiste verejooksude ohtu.
Varakevadel nopi kuni 10 cm kõrgusi võrseid. Pese need külmas vees, karvaste ja krobeliste lehtede vahel on palju liiva, mis võib hamba all ragisema hakata. Keeda nõgest 1-5 minutit, haki peeneks ning lisa salatisse, suppi, hautisse. Tal on puhas hapukas maitse, meeldivam kui hapuoblikal.Kõige õigem on keeta vanavanaema kombel nõgesesuppi, siis ei lähe mineraaliderikas leem kaduma.
Vali aia tagant välja tihe, suurte lehtede ja sirge kõrge varrega nõges ning istuta peenrasse nagu piparmünt: laota jämedad juured peenral laiali ja kata mõnesentimeetrise mullakihiga. Sügisel multši nõgesepeenar paksult koorepuru või õlehakkega, et vihm noori võrseid varakevadel mullaseks ei pritsiks.
Lõika ühest juurejupist kasvanud võrsetelt 3-5 korda saaki ja jäta siis taim jõudu koguma. Enne õitsemist lõika nõgesel ladvad maha, et ta end umbrohuna laiali ei külvaks. Nõgese varrest saab läikivvalget siidist kiudu, millest vanasti tehti suviseid kirikuriideid. Soomlastel on nõgesekiu kasvatamise ja töötlemise tehnoloogia ellu äratatud ja käsitöökodades müüakse nõgesesärkegi.
HARILIK NAAT Aegopodium podagraria
oli vanades taluaedades väärt toidutaim. Ükski korralik perenaine ei vedanud selle lopsakaid lehti käruga komposti. Varakevadel tärkavad lehed on vitamiinirikkad, maitse on küll omapärane, kuid meenutab veidi lehtsalatit, kahjulikke kõrvalmõjusid ei ole me esivanemad aastatuhandete jooksul täheldanud.
Harilik naat kasvab igasuguses mullas ja valgusrežiimis iseenesest ja ülemääragi. Nopi mahlaseid noori lehti, mis pole end veel laiali sirutanud, ja haki salatisse või sega vokkpannil köögiviljadega. Kui taime õitsema ei lasta ja suuremad lehed pidevalt ära lõigatakse, jätkub salatit kesksuveni. Naati võib süüa segasalatis koos keedetud nõgese, värske hanemaltsa ja valge iminõgesega. Naadist keedeti vanasti suppi ja teda hautati piimas. Toitev ja kasulik, muidu käes, aga meie ei söö!Naadi valgekirjude lehtedega sort ’Variegata’ on ilus ja söödav.
HARILIK KIKKAPUTK Angelica archangelica
kasvab kogu Euroopa territooriumil Lapimaast Vahemereni, Hispaaniast Baikalini ja kaugemalgi. Selle taime väärtust kiidetakse meie regilauludes, tema ravijõust kirjutasid antiikautorid ja laulsid lapi nõiad.
Kikkaputk on šartröösi ja vermuti rohi, hinnatud toidu- ja ravimtaim. Asja ette läksid nii aromaatse õli poolest rikkad seemned ja lehed, suhkrused varred kui ka mahlakad juured. Selle taime eri osad ravivad reumat, podagrat, kopsuhaigusi, köha ja külmetushaigusi, mitmeid neeru- ja põiehädasid, puhitust ja voolmeid. Peale selle ei hakka kikkaputke söönud inimesele külge mürk ega nõidus.
Harilik kikkaputk on kahe- kuni mitmeaastane taim. Ta eelistab päikest ja niisket rammusat mulda, kuid kasvab hästi ka liivasel künkal, kui noort taime väetatakse ja kastetakse. Kriitiline on esimene kevad. Kasvuhoo sisse saanud kikkaputk kasvatab esimesel aastal kuni meetrikõrguse, rabarberit meenutava võimsa lehepuhmiku, teisel või kolmandal aastal hakkab võrsuma võimas õievars, mis soodsates oludes ulatub üle kahe meetri. Tugev juurikas võib õitsemise aastal anda uinuvast pungast tütartaime, siis ei hukku kikkaputk ka pärast õitsemist.
SIBERI KARUPUTK Heracleum sibiricum
on teine hallidest aegadest saati tuntud söödav putk. Muinaseestlased koorisid ja sõid noort vart maiusena, Euraasia parasvöötme loodusrahvad teevad seda tänapäevani. Jaapanlased ostavad Kaug-Idast oma toidulauale tuhandeid tonne karuputke.
Selle taime sammasjuur on suhkrurikas, toitev ja maitsev. Kesk-Euroopas on karuputke seemnetest ja lehtedest kääritatud pärmijooki, Siberis põletatakse tema vartest viina. Meil kulutatakse kümneid miljoneid riigi raha selle taime hävitamiseks. Probleemiks on kõrvetavad lehed, millega see kasulik taim nõgese kombel oma elu kaitseb.
NB! Eestis on lindpriiks kuulutatud Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi), mis sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis ärritavad ja kahjustavad nahka. Taimega kokkupuutumisel ilmnevad nahal põletikunähud: kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, samuti võivad tekkida villid. Kahjustusi võimendab otsene päikesepaiste — toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega seoses tekib ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.
HARILIKU PILLIROO Phragmites communis
risoomi uinuvatest pungadest puhkevad kevadel ja suvel noored nöörjad kahvaturohelised võrsed. Lõika need enne lehtimist lahti ja keeda soolavees ning söö nagu sparglit — pilliroovõrse maitset peavad gurmaanid isegi vürtsikamaks. Pilliroojuurikatest tegid meie kauged esivanemad jahutoitu, kesistel aastatel oli see isegi põhitoidus.
VALGE HANEMALTS Chenopodium album
on kõige tavalisem umbrohi, laiade „spinatilehtede” ja helehalli õievarrega taim. Söödud on enamikku selle perekonna liike, haisev hanemalts Ch. foetida välja arvatud.
Pese noor terve taim ära ja haki koos mahlase varrega salatisse, hautisse, supisse koos porgandi ja võilillejuurikaga. Põhjarannikul söödi enne jaanipäeva maltsa-kalahautist rikkaliku tilli ja murulauguga. Maltsapannkoogi saad, kui lisad maltsahautist pannkoogitaignasse. Hanemalts on spinati lähisugulane ja tema puhul peab paika kõik, mis spinati kohta kehtib. Hanemalts on ka üks aedmaltsa punaselehise teisendi Atriplex hortensis var. rubra esivanemaid. See punaste lehtedega üheaastane taim on segaaias asendamatu. Purpurne, kuni 2,5 m kõrgune harulise õisikuga taim annab isekülvi, kaunistab salatit ja peolauda, pealegi ületab ta mineraali- ja vitamiinirikkuselt spinatit.
HARILIKU VÕILILLE Taraxacum officinale
raviks mõeldud juurikas kaevati vanasti sügisel üles, pesti puhtaks, tükeldati ja kuivatati. Mitmete maksa-, kõhu- ja näärmehaiguste raviks joodi võililleteed. Toiduks kaevati juurikas koos tärkavate lehtedega üles kevadel ja kraabiti tume koor pealt maha. Taim lõigati pooleks, tükeldati koos lehtedega, keedeti soolvees 3 minuti jooksul mõruained välja ja lisati supisse või hautisse, kus see koos teiste köögiviljadega pehmeks haudus. Võilille juurikas kuulus koos seente, porgandi ja kartuliga lihasupi koosseisu.
Prantslased on välja valinud vähem kibedate ja õrnemate lehtedega hariliku võilille taimi ning kasvatavad nende järglaskonda toiduks. Kevadel kaetakse võilillepeenar musta kiletelgiga kinni ja pimedas kasvanud valgete, veidi kirbemaitseliste lehtedega maitsestatakse toorsalatit või hautatakse neid nagu spinatitki. Inglismaal seevastu pole võilille söödavaks peetud, kuid Norrast ja Rootsi mägedest on teada mitmeid keerukaid võililletoitude retsepte.
MERIKAPSAS Crambe maritima
kasvab suurte viljuvate puhmikutena Saaremaa ja Hiiumaa paeklibustel randadel ja on meil looduskaitse III kategooria all ohustatud liikide hulka arvatud. Õitseb rikkalikult ja seemned valmivad sügise alguses. Hulgaliselt kasvab merikapsast Inglismaa lõunarannikul, kus osa taimi on suurte sinakate lehtedega nagu meie omadki, paljud aga tugeva purpurse värvinguga kuni tumelillani. Merikapsas on ka hinnatud ilutaim ja sobib ideaalselt segaaeda.
Kuni meie botaanikaaiad ega muudki asjaomased asutused selle taime seemneid üldsusele ei vahenda, loodusest seemnete muretsemine on aga kuritegu, tuleb seemned tellida Inglismaalt. Merikapsas peab lugu sügavast liivasest mullast.
Külva seemned varakevadel 30 cm suuruste vahedega 1-2 cm sügavusse ja lase taimel paar aastat jõudu koguda. Kui puhmik on sügiseks 40-50 cm kõrgune ja 50-60 cm laiune, võid ta kasvkoha järgmisel kevadel juba aprilli lõpul mustast kilest telgiga kinni katta. Pimedas ja soojas õhus kasvab juurikast välja pleegitatud rabarberit meenutav lehepunt. Murra igalt taimelt 2-3 lehte ja kata jälle kinni. Juuni algul hakka teda taas valgusega harjutama ja lase juurikasse jõudu koguda. Väetamine ja kastmine aitab tal kosuda. Ühelt taimelt murtakse lehti 3-4 korda, mida vanem taim, seda suurem saak. Merikapsast süüakse nagu lehtpeeti ehk mangoldit vokkroana, hautatult või suppides.
HARILIK ORASHEIN Elymus repens
on sada korda neetud umbrohi. Temast ei saa jagu kõpla ega kultivaatoriga — sööme ta siis parem ära! Orasheina juurika toiteväärtus võrdub teraviljaga, see sisaldab tärklist ja suhkruid 76 %, valku 8,8 % ja rasva 0,5 %. Peale selle on juurikal omadus tuua välja teiste toidutaimede peent kõrvalmaitset.
Risoom pestakse, tükeldatakse, kuivatatakse, röstitakse ja jahvatatakse peeneks ning lisatakse teesegusse. Saksamaal on joodud peterselliga maitsestatud orasheinateed seedimise kiirendamiseks ja maksa raviks. Pehmeks keedetud ja hakitud risoomi võib lisada salatitesse, suppidesse ja kastmetesse.
HARILIK KÖÖMEN Carum carvi
on juba aastasadade eest aiast loodusesse kolinud ja tunneb end seal hästi. Külva seemneid peenrasse või köögiviljaaia püsikute vahele. Tema noored lehed kõlbavad salatiks, sügisel väljakaevatud juurikas suppi maitsestama, seemned teeks ja ravimiks. Mulgid peavad köömneteed obligatoorseks mulgikapsaste kõrvale — see hoiab ära kapsasöömisele järgneva kõhupuhituse.
PAISELEHE Tussilago farfara
noori lehti süüakse mais ja juunis nagu kapsast või spinatit, soolvees keedetud lehtedesse keeratakse lusikatäis hakklihatäidist ja saadakse paiseleherullid. Paiseleht kuulub ravitoidu hulka: parandab ja aitab vältida hingamisteede haigusi ja köha. Vanarahvas uskus, et ta kasvab veesoontel ja näitab kaevukoha kätte.
VEREVA KUKEHARJA Sedum telephium
paksud sinakad lehed on omapärase maitsega. Kui see sulle ei meeldi, leota neid mõni tund külmas vees ja valmista toituks nagu spinatit, hautades koos või ja munaga.
VILLTAKJA Arctium tomentosum
noori kooritud varsi süüakse toorelt, hautatakse võiga või keedetakse soolavees. Maitsev ja tervislik! Risoomikeedust lisati toitudele luuvalu ja külmetuse raviks. Villtakja lehti seoti mädanevaile haavadele.
Loodusest salatisse
Veenmaks lugejat, et meie esiemad looduse toidulauda hästi tundsid, nimetagem siinkohal supisse ja hautisse lisatud või toorelt liha ja leiva kõrvale söödud taimi. Meie toitumisharjumused on sellest ajast saati muutunud. Kui tunned huvi meie pärimuskultuuri vastu, siis õpi neid taimi kõigepealt ära tundma.
Paljud metsa- ja aasaasukad on mürgised ja taime määramine looduses küllaltki keerukas ülesanne. Ladinakeelse nime järgi leiad interneti otsingumootori abiga hulga pilte ja teavet. Kõigepealt maitse sind huvitavat taime, proovi erinevates segudes ja katseta retsepte — nii saab selgeks, kas ta sulle toiduks sobib. Taime keemilist koostist tajub inimene maitsmismeele abil. Kui ühe või teise taime maitse on sulle vastukarva, on õigem see söömata jätta.
Taimedega tutvust tehes ära too neid enne kööki, kui oled täiesti kindel, et oled taime õigesti määranud.
Salatitaimed:

  • valge ristiku Trifolium repens noored lehed;
  • hariliku kirikakra Bellis perennis noored lehed parandavad salatina süües kopsukelmepõletikku;
  • hariliku nurmenuku Primula officinalis noored lehed;
• mets-harakputke Anthriscus sylvestris noored lehed maitsevad nagu tuntud ürdi aed-harakputke omadki, juurikast saab hautist, see sobib suppide ja kastmete maitsestamiseks;
  • harilik jänesekapsas Oxalis acetosella sobib salatisse ja vokkpannile;
• salatkress Lepidum sativum on üks C-vitamiinirikkamaid taimi üldse, lehtede eeterlikul sinepiõlil on antibiootiline toime; ravib hingamisteede haigusi ja põiepõletikku, kui värskelt võileival süüa;
  • harilik hiirekõrv Capsella bursa-pastoris;
  • harilik maajalg Clechoma hederacea maitsestab salatit;
  • ahtalehise põdrakanepi Chamaenerion angustifolium noored võsud ja lehed hakitakse salatiks;
  • põldohaka Cirsium arvense noored võrsed;
  • valge iminõgese Lamium album ja vereva iminõgese L. purpureum noored võsud ja lehed;
  • hariliku kortslehe Alchemilla vulgaris varjus kasvanud mahlakad noored lehed maitsevad nagu spinat;
  • kõigi teelehtede Plantago major, P. media ja P. lanceolata noored lehed;
  • hariliku raudrohu Achillea millefolium noorte lehtedega maitsestati salatit, et tugevdada verd, ravida nõrkust ja melanhooliat;
  • haput oblikat Rumex acetosa söödi nagu spinatit või maltsa salatis, suppides ja hautistes;
  • põld-piimohaka Sonchus arvensis noored lehed ja võrsed;
  • vesihein Stellaria media sobis suppidesse ja hautistesse, võrsetipud toorsalatisse.

Tõnu Ploompuu kommentaar:
Mõned eksitavad vead on muidu heas loos.
Siberi (harilikku) karuputke ei hävita keegi mitte mingi raha eest. Ja hiid-karuputkedki peaksid koorituna söödavad olema. Sisse toodigi nad ju söödataimena. Ohtlik on nende näärmekarvade eritised, eriti palava ilmaga ja nahale. Väga küsitav on ka pakutud tootsi peenra variant.

Merikapsa seemet võib oma tarbeks siiski loodusest korjata, samamoodi kui mõnda lehte suhu kaksata (toorena teda palju korraga ei taha). Samamoodi kui karulauguga. Loodusest korjatuga aga äritseda ei tohi. Kaitsealuse 3. kategoooria on eelkõige äritsemist keelustav, äritsemine võiib sellised liigid kiiresti loodusest hävitada.

Ja kindlasti - enne kui asute segusid tegema, maitske neid taimi ilma lisandita. Maheda toiduga harjunule on nad sageli liiga vänged. Aga samuti võivad taimed isenditi oma maitseomadustelt varieeruda. Endal on kogemus mets-harakputkega - enamus taimi on olnud söödamatult vänged, aga mõni on üllatanud maheda maitsega. Ka piliroo ja orasheina risoomide söömine - vaid väga noored võsud on hamba all talutavad, veidi vanemates on aga pehmekskeematud kiudusid täis. Mis ei muuda maitset hjalvemaks, söömine meenutab aga toidu paberpakendiga koos järamist.

23 aprill 2013

Puumahlad ja kevadine puhastumine

Ajakirja "Toitumisteraapia" 6. numbris (märts 2013) ilmus sisukas referaat  vahtra- ja kasemahla kohta: PUUMAHLAD JA KEVADINE PUHASTUMINE, autor ajakirja toimetaja Urmas Soots.

„Õues sirge kask seal seisab, temast magust mahla sain ...“, kõlavad värsiread eesti rahvalaulus „Vaikne kena kohakene“ (sõnade autor M. Kröber). Või siis näiteks „Üks kask meil kasvas õues, just maja ukse ees. Ta oli lapsepõlves mu armas seltsimees. Ta andis vilu varju, ta mahl mind kosutas ...“ (viis Fr. Schubert, sõnad W. Mülleri järgi). Kui kasemahla motiiv esineks vaid ühes rahvalikus laulus, võiks seda juhuseks pidada. Kordumine aga näitab reeglipära. Nagu näha, austasid meie esivanemad nii kaske kui kasemahla. Küllap mitte asjata. Kevadel hakkavad kases ja ka vahtras liikuma mahlad, milles on vajalikud toitained, et puud saaksid uut elutsüklit alustada. Inimenegi on õppinud neid toitaineid hindama.

Vahtramahl hakkab jooksma varem kui kasemahl – juba märtsis, kui öösel veel külmetab ja lumi on maas, kuid puud soojendab päevane päike. Kasemahla aga saab koguma hakata siis, kui keskmine temperatuur on juba vähemalt 5 kraadi üle nulli ja vahtramahl hakkab „kinni jääma“.
/.../
Nii kase- kui ka vahtramahl on põhjamaade rahvastele olnud kevadekuulutajad. Nende joomine kosutab ja äratab talvest väsinud inimesed uuele elule. Mõlema puu mahlad on kasulikud toniseeriva toimega joogid, mida on nimetatud isegi elueliksiiriks.
/.../
Kasemahlast tehakse isegi õlut ja veini ning see on kasutusel ka toiduainete ja maiustuste komponendina. Kui eelöeldu pani näiteks mõne õllesõbra kulmu kergitama, siis kaseõlle olemuse illustreerimiseks toome siinkohal ära selle valmistamise õpetuse, kust nähtub, et tegemist on eeskätt söögiisu tõstva joogiga.

Koostisosad:
umbes 20 l kasemahla
1 kg mett
3 küüslauguküünt
sidrunikoort
4 supilusikatäit õlut.

Mahl soojendada, segada sisse mesi (kuni lahustub), lisada küüslauk ja sidrunikoor, keeta 1 tund. Pärast jahtumist lisada 4 spl õlut. Lasta fermenteeruda, panna pudelisse ja säilitada külmkapis. Tarvitada söögiisu tõstmiseks enne sööki.

Mida toitvat ja kasulikku siis puumahlad sisaldavad?

15 aprill 2013

Mahlakuu

Tänavune loodus-kevad algas 2 - 3 nädalat hiljem kui mullu. Sestap võiks seekord mahlakuuks nimetada ka aprilli. Allpool Tiiu-Reet Kõnnussaare näpunäited 2012. aastast:

Märts on kevadine mahlakuu. Valmistuge mahla koguma, tarbima ja säilitama pikemaks ajaks.

Värske mahla saamise ajal kasutage seda soovitavalt 1 liiter päevas. Kui mahl tundub natuke lääge ja maitsetu, siis pange koheseks tarvitamiseks mahla sisse seisma tükk rukkileiba või mustsõstraoksi. Järgmisel päeval on jook palju maitsvam.

Säilitamiseks kallake mahl plastpudelitesse (ka 5-liitrised veepudelid sobivad), eemaldage pudelist viimanegi õhumullike ja keerake ääreni täidetud pudelile kork peale. Sellisel viisil võib mahla säilitada pikemat aega. Ta omandab hapuka maitse. Liiga hapu korral sobib lahjendada vee või õunamahlaga ja sobib segatuna isegi mingi magusama kisselliga. Hapu kasemahl on parim janukustutaja suvesoojuses ja aitab ka neeruhaiguste ning gastriidi ravil.

14 aprill 2013

Peenrad aknalauale


Kevadvalguse käes saab aknalauale rajada minipeenra. Võtta sobiv lillepott või suurem jäätisenõu, täita mullaga ja alustada. Kaubanduses on müügil mitut liiki maitsetaimi pottides. Valime meelepärase, eemaldame kääridega lahti lõigates plastpoti, juuri seejuures eriti vigastamata. Kärbime veidi juurte otsi ja püüame ka veidi laiali harutada ning istutame mulla sisse.Võib kohe näiteks salatilehti vähemaks tarvitada,et juured jõuaks uusi lehti ära toita. Kasta piisavalt ja vältida seisva vee tekkimist . Jäätisekarbile teha paar auku põhja, et ülearune vesi saaks välja valguda. Nn poti aluseks sobib jäätisekarbi kaas.

Niiviisi saab kasvatada salatit, tilli, peterselli jm. Veel saab kasvama panna rohelise sibula saamiseks tippsibulaid, mida võib üsna üksteise kõrvale mulla sisse tippida. Sibulaid peaks umbes pool tundi enne hoidma soojas vees ja soovitav on pealt lõigata ära umbes 0,5 cm tipuosa. Tuleks valida keskmise suurusega tippsibulad või kodumaised söögisibulad.

Kasti sisse võib külvata ka kiiresti tärkavat salatkressi ja põld-võõrkapsast (kutsutakse ka vale-rukolaks). Mõlemad on leplikud valgustingimuste suhtes. Salatkress annab saaki juba nädala möödudes ja seda võib kasvatada ka märja riidetüki peal.

Rohelise leivakatte saab ka, pannes nisuterad peale kuuetunnist leotamist kergelt mulla sisse,
kus varsti on roheline oras kasvamas. Seda saab kääridega pealt lõigates kasutada. Väga hinnatud on nisuorase mahl.

14 veebruar 2013

Ingveri kasvatamine kodus

On selline kena veebikodu: RODOAED, kus on kirjeldatud, kuidas kodus (siis Eesti kodus:) ise edukalt ingverit kasvatada. Kui õnnestub, siis mahe juurikas omast käest!

Kaubanduses saadaolev võib olla taimekaitsemürkidega läbi imbunud. Vaata siit:


Ingver on sama kange, kui küüslauk, aga lõhnab meeldivalt. Poes kilohinda vaadates on see kordades küüslaugust väiksem. Kuna need juurikad (risoomid) tuuakse Hiinast, siis tavapoe kaubal looduspuhtuse garantii puudub.

02 veebruar 2013

Sibul

Et oma peret kaitsta ilma mittevajalike vaktsiinideta, ei ole vaja midagi muud, kui võtta paar sibulat – lõigata need pooleks ning asetada need eraldi taldrikutele lõikepind ülespoole tubadesse laiali. Sibulad koguvad bakterid endasse ja hoiavad meid tervetena.
Mina polnud kunagi sellest midagi kuulnud, teadsin küll seda, et sibulal on imevõime nohust lahti saamiseks. Kes veel ei tea, siis lõika sibul pooleks, võta pipetiga veidi sibulamahla (täiskasvanud inimesele) ja tilguta seda kaks korda päevas ninna – oled  nohust maksimaalselt paari päevaga lahti. Väikelastele seda ei panda. Lastele on puhas sibulamahl liiga vänge – seda tuleb lahjendada (minu vanaema lahjendas seda veidi lehmapiimaga).

Kui 1919. aastal Ameerikas tappis gripp 40 miljonit inimest, siis üks arst käis paljudes taludes, et aidata neil gripiga võidelda. Paljud talunikud olid haigestunud ja paljud neist ka surnud.
Kuniks arst oli  jõudnud ühte tallu ja oma üllatuseks avastas, et selles peres ei olnud keegi grippi haigestunud. Arst tundis huvi, et kuidas on see võimalik ja mida pere teisiti teeb? Mille peale pereema vastas, et ta paneb koorimata sibulad kaussidega maja erinevatesse ruumidesse (tollel ajal ilmselt kahte ruumi). Arst uuris, et kas ta tohiks ühte sibulat mikroskoobi all lähemalt uurida. Pereema andis ühe kausis olnud sibula ning mikroskoobi all oli näha, et sibulas esines gripi viirust. See oli endasse imenud bakterid ja tänu sellele oli ka pere terve.

Artikkel võetud http://www.hingepeegel.ee/alternatiivravi/sibula-kasulikkusest-ja-ohtudes/

01 veebruar 2013

Kaltsium munakoortest

Looduslähedaste kanade munade koored võib kanadele tagasi saata, aga ka koduseks tarbimiseks natuke munakoorepulbrit toota. Selleks, et kaltsiumi sisse võtta. Alljärgneva ingliskeelse teksti, mille leiate SIIT, autor ütleb, et tema võtab seda saadust sisse lihtsalt pulbrina. Lühidalt teeb ta seda pulbrit nii:
* 10 muna koored koos kiledega
* keedab 10 minutit 1 liitris puhtas vees
* laseb keedetud munakoori ahjuplaadil kuivada üle öö
* küpsetab 200-kraadises ahjus 10 minutit
* jahvatab kohvimasinas või uhmerdab.

Mujalt olen kuulnud, et paremini omastub kaltsium, kui munakoorepuru leotada (või kuumutada?) sidrunimahlaga hapustatud vees ja tarbida saadud vedelikku (kaltsium-tsitraati); paksu võib kasutada näiteks lilleväetiseks. Täpsemat koostisosade vahekorda ei tea, kas kellelgi on kogemusi?

11 detsember 2012

Reumaatikute leib Söderkulla sanatooriumi moodi


300 g toorest, hästi peeneks riivitud juurvilja (porgandit, punast peeti,sellerit)
300 g keedetud, purustatud kartuleid koos koortega
umbes 200 g kliisid

Tainas rullida kliide abil küpsetuspaberile õhukeseks ja lõigata rattaga ruutudeks. Küpsetada 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit. Sobivad sügavkülmutamiseks. 

* See retsept on tänapäevane versioon reumaatikute leivast, mida pakuti 1960. aastatel oma uksed kinni pannud Söderkulla sanatooriumis. Seda leiba said reumaatikud, suhkruhaiged ja nahahaiged ning kõik need, kelle organism oli liiga happeline, et süüa tavalist täisteraleiba.