Maailm tolmeldamiskriisis
Mathura
26.04.2013
Loodusega koostööd tegemata on inimese eksistents küsimärgi all.
Dokumentaalfilm
„Rohkem kui mesi” („More Than Honey”, Šveits-Saksamaa-Austria 2012, 95
min), režissöör Markus Imhoof, stsenaristid Markus Imhoof ja Kerstin
Hoppenhaus. Osalevad Fred Jaggi, Randolf Mendel, John Miller, Liane
Singer, Heidrum Singer jt. Linastub kinodes Artis ja Sõprus.
Albert Einstein olla öelnud, et kui
mesilased ühel päeval maakeralt kaovad, jääb inimkonnal elada neli
aastat. Kuivõrd täpne see hinnang on, ei oska ma öelda, ent on
tõepoolest tõsi, et tervelt kolmandik inimese söögilauast sõltub
otseselt mesilastest, kaudselt küllap rohkemgi. Lisaks sellele on
mesilasmürk ülitähtis tooraine farmaatsias ning ulatuslikku kasutust
leiab ka mesilasvaha. Seega ei seostu mesilastega tõepoolest kaugeltki
mitte ainult meeprobleem, vaid see on palju tõsisem asi.
Peab märkima, et mesilaste kadumise
teemal pole filmis „Rohkem kui mesi” juttu mitte ainult kodumesilastest
(keda on samuti mitu eri liiki) – ehkki ennekõike neist –, vaid ka
kõigist teistest nn mesilaslastest. Mesilased on üks neid justkui
märkamatuid lülisid looduses, mis mõjutavad inimese heaolu määratult
palju. Üks näide sellest, kuidas kõnelda looduse ja keskkonnateemade
ebaaktuaalsusest on naiivne, et mitte öelda küüniline. Inimene võib küll
peita end üha paisuvatesse virtuaalilmadesse ja ekspluateerivatesse
majandusmudelitesse või ülistada oma tehnoloogilist suutlikkust, aga
varem või hiljem tuleb tal kanda vastutust selle eest, mida ta oma
keskkonnaga on teinud. Loodusega koostööd tegemata on inimese eksistents
lihtsalt küsimärgi all, iga kriis looduses on alati märk ka inimese
ning tema maailmavaate kriisist.
Mõned mesilaste vähenemise põhjused
Markus Imhoofi filmi „Rohkem kui mesi”
aluseks on fakt, et suhteliselt segastel asjaoludel on maailmas
viimastel aastatel mesilaste arvukus järsult vähenenud. Õigemini on need
asjaolud küll üsna selged, aga alati ei ole võimalik kindlaks teha,
millisel moel täpselt üks või teine mesilasi mõjutab. Asjaolude kui
selliste osas tsiteerin siinkohal Austraalia mesilasuuringute
magistrandi Kristiina Taburi ja putukauurija Ants-Johannes Martini
artiklit „Vaikiv sumin ehk Mure mesilaste pärast”: „Kirjeldades
viimastel aastakümnetel kriisipiirkondades ehk massmesinduse keskustes
mesilaste üleekspluateerimist, on raske end sõnaliselt väljendades
tagasi hoida: mesilastega manipuleerimine; nende massiline paljundamine;
ärakasutamine läbi monotoonse, pestitsiididega kaetud toidulaua, kus
õietolmu ning nektarit koguda on võimalik üksnes kultuurtaime õitsemise
hooajal; lisaks naturaalsest toidust kordades toiteainevaesema
suhkrusiirupiga toitmine.”1
Massmesinduses on tavaline perede pidev
transportimine, mis on mesilasele läbinisti ebaloomulik ning põhjustab
lisastressi eelmainitud tegurite kõrval. Samuti on probleemiks
põllumajanduse masstootmine, mis tähendab sageli tohutuid
monokultuuripõlde. Mesilaste loomupärased korjealad peaksid aga olema
kohad, kus valitseb bioloogiline mitmekesisus.
Oluline on seejuures mõista, et
mesilaspere toimib ühtse organismina. Kõik mesilased jagavad omavahel
toitu suust suhu (troffallaksis), igal mesilasperel on sisuliselt üks
magu. See tähendab aga, et kui kas või üks liige kannab peresse korjet
näiteks pestitsiididega pritsitud õitelt, levib too mürk paratamatult
kõigi mesilaspere liikmeteni. Selle kontsentratsioon küll väheneb, kuid
selle jõudmist kõigi pere liikmete organismi ei saa enam peatada. Kui
peret aga ümbritsevadki keemiliselt töödeldud põllukultuurid, on mürgi
sissekandjad mõistagi enamuses ja selle kontsentratsioon tõuseb sedamaid
igas pereliikmes, sealhulgas mesilasemas, mistõttu kemikaalijääke võib
tuvastada juba ka vastsetes. Seega on järgmine mesilaste põlvkond juba
nõrgestatud.
On tõsi, et kirjeldatav probleem
puudutab muid piirkondi teravamalt kui Eestit. Režissöör Imhoof toob
näite piirkondadest Hiinas, kus mesilasi enam ei olegi. Viljapuude
tolmeldamiseks, peavad aednikud sisse ostma õietolmu teistelt Hiina
aladelt ning tolmeldama oma õunu, aprikoose jm inimjõul, s.t käsitsi,
õis õie haaval. Ka meil kukkus mesilasperede hulk 2002. ja 2008. aasta
vahel lausa poole võrra ning on praeguseks sellest langusest vaid pisut
toibunud. Millised on selle täpsed põhjused, on mul raske öelda, ent
küllap tuleks ka siin otsida neid eeltoodud nimistust. Tõenäoliselt ei
ole ülekohtune seejuures öelda, et olukorda on mõjutanud ka Euroopa
Liidu põllumajandusraha, mis kipub väiketalupidajat välistama ning
toetab vaid suurtootjat. See aitab ühelt poolt kaasa suurte
monokultuuripõldude rajamisele, teiselt poolt aga muudab väikemesinike
toimetuleku raskeks või võimatuks. Lisaks sellele tuleb arvestada, et
mesinike tegevust jälgivad ametnikud on sageli inimesed, kes ei ole ise
mesindusega kunagi kokku puutunud ning saavad seetõttu mesinike tegevust
hinnata direktiivide, mitte mesilaspere elukorralduse alusel. Nõnda
näiteks rääkis üks aastakümnete-pikkuse kogemusega mahemesinik mulle
mõned aastad tagasi kurioosumist, kuidas kontroll oli nõudnud peredele
mahesuhkru sissesöötmist, keeldudes tunnistamast, et mõni mesilaspere
võib olla ka nii tugev, et ta suhkrusööta ei vaja, kui talle osa mett
tarusse jätta. Mesinikule oli see viimane piisk karikasse ja ta loobus
oma tegevusest.
Maailmavaateline film
Üldjoontes peaks nüüdseks olema selge,
et ka mesilaste allakäik on peamiselt seotud sellesamaga, millega
peaaegu kõik suuremad ökoloogilised kriisid: loodust ei käsitleta mitte
partneri, vaid ekspluateeritavana, maailma ei käsitleta ühtse terviku,
vaid inimese kasumi allikana. Tsiteerin veel kord Taburit ja Martinit:
„Kahju mesilastele saab alguse ühest intensiivsemast mõjutegurist
põllumajanduses – kasutusele võetud agrokemikaalidest. Olgugi et
inimeste toiduvajaduste rahuldamiseks [kuigi tegelikult võiks öelda
„globaliseeritud turu ületarbimise rahuldamiseks” – M.] vajatakse kurnatud mulla tasakaalustamiseks kemikaale, mõjuvad need mesilastele ja kogu mullaelustikule surmavalt.”
Markus Imhoof näitab meile nendesamade
probleemide avaldumist Ameerikas, Euroopas, Aasias, et jõuda lõpuks
Austraaliasse, mis on suletud ökosüsteemina praegu kõige tervema
mesilaskogukonnaga piirkond maailmas. Autor pakub mõtlemapanevaid
kaadreid perede pika transportimise hukutavast mõjust, veelgi šokeerivam
on kuulda Ühendriikide suurmesiniku John Milleri kommentaari, et 10–20%
mesilaste kadu transpordil on tema meelest normaalne ning see ei too
enam kaasa mingeid üleelamisi. „Minu isa oli mesinik,” ütleb ta, „ja
minu vanaisa oli mesinik, aga vähemasti minu vanaisa jalutaks minu
mesilast tõenäoliselt lihtsalt minema ja ütleks, et ma olen kaotanud
mesilastepidamise sisu, olen kaotanud kontakti peredega, kontakti
loodusega.” Ja ometigi ei saa ta teha muud kui laiutada käsi. See on
üldse üks filmi mõjusamaid intervjuusid. Tõsi, veelgi mõjusam on mu
meelest tema intervjuu filmist välja jäänud lisamaterjalis, kus ta
ütleb: „Kui ühel aastal sureks kolmandik riigi kariloomi või kolmandik
riigi kanu, kõneldaks sellest kui riiklikust katastroofist. Aga see, et
Põhja-Ameerikas on juba viis aastat järjest surnud kolmandik kõigist
mesilasperedest, on aga lausa kollaps ja keegi ei tea sellest midagi.
Meie, mesinikud, oleme inimese toiduahela viimased valvurid.”2
Miks see lõik filmist on välja jäetud,
on arusaamatu. Üleüldse pean tunnistama, et niivõrd poleemilise teema
kohta jääb Imhoofi film kuidagi lahjaks. Jah, mõistagi tuleb autorit
tunnustada tehtud töö eest. Juba see, et ta tõstatab keskkonna
seisukohalt niivõrd olulise teema, on kiiduväärt, nagu seda on ka kinode
Sõprus ja Artis otsus võtta oma programmi seesugune, ilma suuremate
eriefektideta ja suhteliselt väikese eelarvega tehtud loodusdokumentaal.
Loodetavasti näeb seda vähemalt keegi, keda see film looduse üle
sügavamalt mõtlema paneb. „Rohkem kui mesi” on iseenesest vaatamist
väärt juba ainuüksi oma fantastilise avakaadri pärast: Imhoof on
dokumenteerinud mikrokaameraga taru sees uue mesilase ilmaletuleku. Ent
potentsiaali oleks olnud selles dokumentaalis millekski märksa
rohkemaks, seda enam, et Imhoof ise on teemaga emotsionaalselt seotud –
ta on oma suguvõsas mitmendat põlve mesinik. Vaatlev stiil, mis mulle
küll muidu dokumentaalfilmi puhul väga meeldib, „Rohkemas kui mees”
lihtsalt ei toimi, pigem jätab see mulje, nagu tõsist probleemi
polekski, et küll loodus kuidagi ikka toime tuleb. Vaid korra kõlab
filmis teravam lause: „Mesilaste kadumise põhjuseks oleme olnud meie,
meie tegevus”.
Muide, Aleksei Turovski on avaldanud
huvitava tähelepaneku, et üks hävitavamaid parasiite mesilaste jaoks,
varroalest, hakkas endises Nõukogude Liidus (ja ka tollases Eestis)
kiiresti ja massiliselt levima pärast seda, kui Nõukogude väed olid
tunginud Afganistani. Sellise seose nägemine võib kellegi silmis olla
küll absurdne müsitsismi otsimine, ent olgu müsitsismiga kuidas on,
mulle tundub, et selle väite najal võib tõdeda veel kord midagi lihtsat
ja loogilist, olgugi et see tarbijaühiskonna ideoloogiaga hästi kokku ei
kõla: me kõik, s.t kogu loodus ja meie selle osana, oleme üks süsteem.
Tasakaalutus selle süsteemi ühes lõigus mõjutab varem või hiljem ka
ülejäänud süsteemi tasakaalu. Krahhi ärahoidmiseks on vaja märgata
toimuvat ja teha otsustavaid samme nii riiklikul kui isiklikul tasandil.
1 Kristiina Taburi, Ants-Johannes Martini, Vaikiv sumin ehk Mure mesilaste pärast. – Loodusesõber 2013, nr 2 lk 20–29.
2 Filmi lisamaterjali saab vaadata näiteks aadressil http://www.youtube.com/watch?v=00u30q0XqUw.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar