Õietolm ja suir - tervisele toeks

Ivo Pilve, Maaleht, 26. veebruar 2011

Mesindustoodete hulka kuulub lisaks meele veel terve hulk saadusi, mis inimese tervisega seonduvalt huvi pakuvad.

Alljärgneval teadmisrännakul olid mulle abiks Palu mesilastalu mesinikud Aivi ja Lembit Kaasik ning Evald Übi raamat “Meeapteek”.

Õietolm

Õietolmul on uskumatult palju hämmastavaid ja haruldasi omadusi. Inimese tervise seisukohalt profülaktilisi, ravivaid ja toniseerivaid.

Lihtsalt selgitades on õietolm õie keskel asuvatelt tolmukatelt pärinev väga peen pulber. Mõnel aastal on seda nii palju, et metsade kohal hõljuvad kollakad pilved ning tiikidel vesi kolletab. Siiski võib õietolmu värv varieeruda valgest mustani. Mesilased tolmu ei sorteeri ja n-ö segukauba värvus on ikkagi kas kollane või kollakaspruun.

Korraga toob töömesilane tarru ligi 20 mg õietolmu. Päevas teeb ta keskmiselt 10 väljalendu. Üks mesilaspere varub aktiivsel haudeperioodil päevas umbes 1 kg ja hooajal 50 kg õietolmu.

Õietolmu saab mesinik kätte taru lennuavale seatud spetsiaalse püüdja abil.

Värskelt kogutud õietolm sisaldab 20–35% vett, 7–36% valke, 20–39% suhkruid (fruktoosi rohkem kui glükoosi), 1–20% rasvaineid ja 1–5% tuhka. Üldse on õietolmus leitud 28 keemilist elementi, sealhulgas magneesiu­mi, naatriumi, niklit, titaani, kroomi, rauda, joodi jne.

C-vitamiini leidub kõikide taimede õietolmus. Kuna aga kogutud õietolm koosneb paljude taimede tolmudest, siis on selles ka kõikide gruppide vitamiine, sealhulgas niisuguseid, mida muus toidus ei ole.

Kõige väärtuslikum on õietolm valkude poolest. Need sisaldavad kõiki aminohappeid, sealhulgas asendamatuid, mida on vaja rakkude uuendamiseks ja ülesehituseks. Loomne organism ei suuda neid sünteesida. Vajalikke aminohappeid saab ka taimsest toidust.

Asendamatuid aminohappeid on õietolmus viis-kuus korda rohkem kui loomalihas või piimas. Näiteks 15 g õietolmu sisaldab 1,1 mg leutsiini, mis on inimesele vajalik päevane kogus. Õietolmu küllastamata rasvhapped erinevad loomsetest küllastatud rasvhapetest selle poolest, et need ei põhjusta veresoonte lupjumist.

Õietolmu mõju on uuritud loomkatsete abil. Näiteks hakkasid kanad munema üle 20% rohkem, kui neile anti iga päev väike kogus õietolmu. Ühe rottidega tehtud katse puhul, kui toitu lisati kolme asendamatut aminohapet – valiini, leutsiini ja isoleutsiini –, pikenes nende eluiga 12%. Sama juhtuks kindlasti ka inimestega, kui nad terve elu jooksul õietolmu pidevalt tarbiksid. Tagantjärele söömisest kasu pole.

Umbes 50 õietolmus sisalduvat bioaktiivset ainet mõjuvad soodsalt paljude haiguste korral.

Ühtlasi aitab õietolm taastada maksa funktsioone, on efektiivne aneemiavastane vahend, aktiviseerib kõhunäärme insuliini tootmist, vähendab vere hüübivust, tugevdab kapillaare, alandab vere kolesteroolitaset, on skleroosivastase toimega, soodustab sapi- ja uriinieritust, mõjub vähivastaselt, ei lase tõvestavatel mikroorganismidel soolestikus paljuneda, stimuleerib immuunsüsteemi, on üldtugevdava toimega, parandab isu, tõstab füüsilist töövõimet, tugevdab seksuaalfunktsiooni, vähendab eesnäärme suurenemise ohtu.

Kui palju tarbida

Õietolmu on soovitatav tarvitada 2–8 grammi (1–3 teelusikatäit) päevas. Seda võetakse hommikul ja päeval, mitte õhtul, sest õietolmu ergutav toime ei lase uinuda.

Et soodustada seedemahlade läbiimbumist tolmutera küllalt tugevast kestast, soovitatakse õietolmu enne kasutamist leotada keedetud vees kaks-kolm tundi aeg-ajalt segades.

Õietolmu võib segada pudru või kohupiima hulka.

Kuivatatud õietolm võib säilida kaks-kolm kuud kuivas pimedas ruumis, mille temperatuur ei tõuse üle 12 kraadi. Mees või tolmsuhkruga konserveerituna säilib õietolm paremini, aga aasta pärast on selle imerohu raviomadused siiski täiesti kadunud.

Medali teine külg

Kahjuks võib õietolm paljudel inimestel põhjustada allergiat. Mitmesugustest allergiatest on õietolmuallergia üks levinumaid. Õietolm satub organismi harilikult õhuga.

Praegusel ajal suudavad arstid küllalt täpselt määratleda, millised ained inimesel allergiat põhjustavad. Võib olla, et kevadised õietolmud on süütud ja suvised ohtlikud. Teisel juhul saab ta kevadel kogutud õietolmu ja ka mett süüa. Või vastupidi.

Õnneks ei pea allergikud õietolmust täielikult loobuma. Mesilased tulevad appi. Mesilaste “laste” toit suir on valmistatud küll õietolmust, kuid allergiat ei põhjusta.

Suir

Põhimõtteliselt on suir mesilaste poolt töödeldud õietolm. Mesilased topivad oma süljega niisutatud tolmutombud kärjekannudesse, katavad meega ja kaanetavad.

Kahe nädala jooksul valmib kärjekannudes piimhappelise käärimise tulemusel mesilaste “leib” ehk suir. Selles protsessis on allergeenid elimineeritud. Võrreldes õietolmuga, on suiras rohkem süsivesikuid ja piimhapet, vähem aga valku ja rasvu.

Suiras on tunduvalt rohkem ka vitamiine, lisaks sisaldab mineraalsooli ja orgaanilisi happeid, vähesel määral ka fermente ning hormoone. Nõnda võiks öelda ka, et suir on õietolmuga võrdsete omadustega omamoodi õietolmu kontsentraat. Selle toiteväärtus on nii kõrge, et inimene võiks suirast elada, kuid maol poleks siis enam looduse poolt loodud rolli.

Osa mesinikke võtab suira kärjekannudest välja. See on siis müügil teralisena nagu õietolmgi. Kuid veelgi kasulikum on suirakärge nagu närimiskummi nätsutada ja imeda. Kumm sülitatakse välja, kärjevaha võib aga alla neelata, see on lausa soovitatav. Vaha ei allu seedimisele, aga absorbeerib soolestikus kahjulikke aineid.

Suirakärge on soovitatav imeda kaks korda päevas kaks-kolm kuupsentimeetrit korraga. See vastab umbes kahele teelusikatäiele puhtale suirale.

Kui konserveeritud õietolmus ravivad omadused aastaga kaovad, siis piimhape ja suur hulk suhkruid ei lase suiras bakteritel areneda ning suira väärtus säilib suvest suveni, seda võib vähendada vaid külmumine.

TASUB TEADA

Õietolmu ja suira võrdlus

	Õietolm	Suir
Suhkrud	18%	34%
Rasvad	3,33%	1,58%
Valgud	24,06%	21,74%
Mineraalained	2,55%	2,43%
Piimhape	0,55%	3,06%